Armastada on alati lihtsam, isegi kui alguses on valus, isegi, kui see alguses näib võimatu.
Vabadus saabub siis, kui oled endast välja andnud kõik, mis ei kuulu sinuga kokku, mis on sinule koorem, mis ei ole sina. Siis langevad kõik sisemised ahelad ja takistajad. Jääd vaid sina, puhas, vaba, nii nagu sa loodud oled. Oma enda puhtas voolus, mis on armastav, soe, siiras, aus. Jääb iseenda ehe väljendus ja see ongi vabadus. Kui saad toimida oma sisehääle järgi, kui saad toimida oma tõelise sisetunde järgi, ilma, et miski seda seestpoolt piiraks, takistaks, tagasi hoiaks.
Armastada on alati lihtsam. Ka hetkes olla on alati lihtsam, meeldivam, nauditavam, rikastavam, täitvam, toitvam. Isegi kui on valus. Kõik muutub kui tuleb alistumine, sõbrunemine teadmisega, et hetked ongi mööduvad, et inimesed lahkuvad. Kuid esiti, kui saabuvad need erilised hetked, need erilised inimesed ja erilised hetked nende eriliste inimestega, siis võib olla hetke lõppemisega olla valus toime tulla, eriti siis, kui seda kõike on ilmunud väga harva, kui üldse. Need hetked on nii erilised, et need puudutavad hinge põhja, nad helisevad vastu igast rakukesest ja on mõistetav, miks tahaks sellest kõigest kinni haarata ja mitte lasta edasi minna. Sest ei tea ju, millal taas ja kas üldse.
Kuid armastada ja hetkes olla on alati lihtsam. Ajas toimub kohanemine, alistumine, valuga toime tulemine, sest armastuses olla on oluliselt lihtsam ja erilised hetked eriliste inimestega liiga erilised, liiga hinnalised, liiga väärtuslikud, et neist loobuda, lihtsalt seetõttu, et on valus, et ei oska lubada sellel kõigel rahulikult edasi minna kui aeg on täis.
Armastada ja hetkes olla on palju lihtsam, me õpime toime tulema valuga, me kasvame, muutume sitkemaks, vastupidavamaks, alistuvamaks. Ja me õpime nautima ja hindama igat seda erilist hetke, mis end ilmutab, siis kui ilmutab. Ja siis me õpime mitte loobuma neist erilistest hetkedest eriliste inimestega, lihtsalt seetõttu, et pärast võib olla valus. Me oleme lihtsalt hetkes ja lihtsalt naudime seda hetke kogu tema ilus, kogu tema külluses, nii kaua kui teda on. Ja nii me õpime lõdvestuma, päriselt lõdvestuma, sügavuti, sest armastuses olla ja armastuses voolata on alati palju lihtsam. Erilised hetked muutuvad veelgi paremini tuntavaks, erilisemateks, värvid selgemaks ja kirkamaks, tähelepanu koondub siia ja praegu, sest vaid siin ja praegu on see eriline hetk, mida on alati ainult üks ja siit kasvab ainult üks soov - olla maksimaalselt ärkvel just selles hetkes, siin ja praegu, oma enda vabas puhtas armastuses.
Vabadus on minu jaoks alati kandnud isemoodi olulisust. Oli aeg kui ma ei näinud ega mõistnud seda nii nagu täna. Kui vabaduse olemus minus ärkas ja mulle end näitas, siis see näis minu jaoks võimatu, sest minu seesmine vabadus seostus mulle läbi välise vabaduse. Riigi süsteem, reeglid, tavad, arvamused - mulle näis, et kogu väline maailm peab muutuma, et mina siin enda sees, saaksin päriselt kogeda seda vabadust, mis siin minu sees ärkas. Et ma saaksin ennast tunda selliselt, väljendada selliselt.
Sellest ajast alates on väga palju muutunud. Nii minu sees kui minu ümber. Ma alguses ei näinud, et kui mina enda sees iseenda toimimist muutsin, siis muutus ka maailm. Mulle näis, et mida enam mina enda sees muutusin, seda hullemaks läks maailm. Ja ma tahtsin hirmsasti muuta maailma, et ma jõuaksin või pääseksin sellesse kohta, kus on seesmine vabadus. Kus enda sees on rahulik, mõnusalt vaikne ja omas voolus toimiv.
Kui asuda muutuma, see tähendab vabastama ennast seesmistest ahelatest, siis alguses lähebki hullemaks. Mitte seetõttu, et maailm läheks hullemaks. Ei. Või et maailm asuks sinu vastu ja üritaks sind kusagile vanasse vormi tagasi lükata. Ei. See on lihtsalt hetk, kus sina nihkusid uude olemisse, aga väline ei ole veel jõudnud oma nihet järgi teha ja oma uues olemises sa lihtsalt tunned kordades tugevamalt, intensiivsemalt seda, mis tegelikult toimus sinus ja sinu ümber olevas ruumis hetk tagasi, kui olid oma eelmises olemises, sest siin, nüüd on meeled teravamad, tajud tundlikumad. See hetk on vaja lihtsalt läbi hingata, et see vana olemise ruum saaks hajuda. Ja see hajub, kui sina enda sees jääd püsima enda uude olemisse ega lase vanal, mis on veel õhus välises ruumis end mõjutada.
Väline mõjutab vaid siis, kui me sulgeme ennast oma sisemisele ja lubame välisel seda teha. Kuid see ei ole loomuomane. Nii ei ole mõeldud olema. Väline on lihtsalt väline, et näidata inimesele filmi tema enda elust, mis voolab tema sees, et ta saaks seda kogeda, puudutada, vaadata, näha enda kõige võimsamat loomingut, looja loomingut - lugu, mida sisaldab üks väike pulseeriv täpike.
Vabadus on alati inimese sees ja ta ärkab ja ilmutab end kui on aeg visata välja kõik ahelad ja takistid, et elada ja kehastada oma tõelist olemust, oma tõelist elu. Ja tõeline on alati see, mille inimene endale ise valib. Mis ja kuidas endale kõige enam meeldib ja sobib.
Võib kõlada veidralt, aga kui inimese elus on palju valu, ka kannatusi, siis mingil x põhjusel inimene naudib just seda ja mingil x põhjusel ta tahab just seda oma ellu ja lülitab välja kõik muu või laseb endani väga väikestes kogustes, sest ekslikult võib näida, et olla üks olemises iseenda ja oma puhta olemusega on kordades hullem kui suletuna pimeduses kannatamine. Ja võib olla, et inimene on selle olemisega sedavõrd harjunud, et sellest on saanud normaalsus ning sellest olemisest lahkumine võib näida millestki ilma jäämisena, millestki väga heast loobumisena, sest ka seal eksisteerib armastus, kuid see ei ole see armastus.
See on kui lahkuda kaaslase juurest, kes on agressiivselt vägivaldne, toksiline nartsissist, jõuga kinni hoidev ja samas väidab, et armastab. Armastab väga ja ta ei suuda ilma sinuta elada. Sa oled kogu tema elu ja tal on väga kahju, et nii juhtub, aga ta tõesti armastab sind ega taha, et sa lahkuks ja teeb kõik selle jaoks, et sa ei lahkuks ja veenab ning paneb sind uskuma, et ilma temata ei ole sul üldse mitte mingisugust elu, sa ei saa hakkama, ei jää ellu ja kes sind sellisena üldse tahabki, peale minu, ainult mina tahan ja ainult mina armastan. Ta väänab sind igal võimalikul moel, kasutab ära kõik võimalikud võtted, lubab mida iganes, et sa ei läheks ja jääksid sinna, kus sa tegelikult juba ammu ei taha enam olla, aga lootuses, et äkki, äkki sel korral tõesti muutub midagi, ta näib siiras, veenev ja tundub, et ta tõesti tahab. Kuid see ei ole esimene kord ega teine. Võimalik, et neid kordi on olnud nii palju, et neid kokku lugeda ei olegi enam võimalik.
Ja see kõik muutub kui inimene ärkab kindlamalt kui kunagi varem oma sisemisele tõele, sisemisele nägemisele, hakkab uskuma ennast, järgnema endale, toimima enda järgi, kui kannatuste karikas saab ääreni täis ja tuleb vankumatu soov kogeda midagi muud. Ja siis ta lahkub ja teda ei hoia tagasi mitte miski, sest sellest hetkest saab kõige olulisemaks tema enda heaolu, tervis, iseenda armastus.
"Sa ei loobu enam armastusest ega armastamisest, sest see lihtsalt on, see on osa sinust, see oled sina, ja loobuda armastusest on loobuda iseendast ja loobuda iseendast see on minna pimedusse, eraldatusesse, sinna, kus ei ole üks olemist, kus on ekslemine ja sihitult ringi liikumine. See ei ole sina, mitte enam. Sa oled armastus. Sinus on armastus ja elu armastab sind, sest sina armastad end, enda sees ja just seal elab ka elu. Ja nii sa armastadki elu, kõige lihtsamal moel, lihtsalt armastades iseennast, enda sees, lihtsalt armastades endaks olemist, enda sees, lihtsalt lubades endal armastada ja lihtsalt lubades elul ennast vastu armastada."
Nii räägib pehmelt mulle, minu oma hääl. Ja ma usun teda, sest ma ka tunnen seda.
—
Kui inimene on armastanud, kuid pole lubanud ennast vastu armastada, ei ole lubanud näidata endale armastust vastu, enda seest, enda ümber olevast ruumist. Siis alguses võib ka see olla midagi, millega on keeruline ja ebamugav toime tulla. Sest nii ei ole harjutud. Sest normaalsuseks on saanud teistmoodi. Ainult anda. Aga loodus ei ole seatud nii olema. Kui inimene külvab, siis ta saab ka vastu ja ta on mõeldud vastu võtma.
Kui inimene külvab midagi väga ilusat, aga ise ei näe selle tegelikku olemust, siis saadav võibki näida liiga ilus, et olla tõsi või on nii ilus, et puudutab hinge sügavust ja kuna selle puudutusega sündiv tunne on uus ja oma volüümis ja olemuses midagi sellist, mis esialgu võib mõjuda valu tegevalt, nii ilus, et teeb haiget. See on hingele ärkamine.
Mitte hing ei ärka, vaid inimene ärkab hinge olemasolule, tema elavusele, tema suurusele, tema olemusele. Hing on kogu aeg inimese jaoks olemas. Aga kuni inimene magab, siis ta ei tunne seda. Ja kui ärkab, siis esialgu võib see olla ehmatav. Kui kõik toimub äkki ja kiiresti, siis see võib mõjuda ka šokeerivalt. Aga nii juhtub vaid siis, kui inimene on ennast liiga kauaks ajaks magama unustanud või tahab liiga äkki, kohe ja tervenisti üles ärgata, jätmata endale aega kohanemiseks ja ümber vormumiseks.
—
Luban elul enda eest hoolitseda. Luban elul ennast armastada. Luban endal olla elu armastuses.
—
Ärkamine oma hinge olemusele on kõikide oma meelte, tajude, tundlikkuse ümber lülitamine uutele tasanditele, see tähendab, et kõik muutub konkreetsemaks, tugevamaks, selgemaks, intensiivsemaks. Kui varem nt oli kuulda vaevu märgatavat sosinat, siis nüüd läbi volüümi ja võimenduse muutub hääl nii valjuks, et võib kõrvadele ebamugav tunduda. Kui varem oli tunda kerget puudutust, siis nüüd see muutub tugevaks pigistuseks. Kõik muutub tugevamaks, selgemaks, konkreetsemaks, tundlikumaks, sest elu ei voola enam suures kaares mööda, sest inimene oli välja lülitatud olekus, vaid vastupidi, inimene tunneb aina enam ja selgemalt, sest ta on ärkvel. Ta tunneb reaalset elu. See on kui kargel päeval hingata endasse jäist õhku, sa tunned seda iga oma rakuga. See on kui hüpata jäisesse vette, sa tunned igat keharakku endas. See on kui saada elektrilöök, see käib läbi igast rakust. See ongi elu. See on elu kogemine enda sees. Jah, alguses see ongi ebamugav. Tekib vastupanu kogeda seda kõike.
Aga see on tundma õppimine. See on elu tundma õppimine enda sees ja läbi enda. See on iseenda tundma õppimine enda sees ja läbi oma keha. See on kokku kasvamine. See on kokku tulemine. See on üheks saamine läbi tundmise, tundma õppimise. See ongi üheks saamine iseenda, oma elu, oma kõigega. See ei ole suhe inimesega x. Ja see ei ole selle jaoks, et saada kokku inimesega x või saada mingeid hüvesid. Ei. See on selle jaoks, et olla enda, oma eluga, endaks olemisega üks, üks olemises, sest nii ärkab maailm enda sees ja nii on see maailm elus enda sees ja kui see on elus enda sees, siis see hakkab elama ka enda ümber. Ja kui see maailm enda sees on toidetud puhta teadvuse ja puhta armastusega, siis nii juhtub ka maailmaga minu ümber.
Öeldakse, et ilu on vaataja silmades. Kuid silmades peaks olema lihtsalt vaatamine, et silmad saaksid kergusega toimida. Nad ei ole mõeldud midagi endas kandma, enda sisse koguma, nende ainus funktsioon on läbi lasta pilti, puhtalt ja selgelt, nii nagu on, ilma moonutuste ja juurde lisandusteta.
Ausat selget pilti, nii nagu on. Ja kui enda sees lülitad välja kriitik, see, kes tegelikult otsustab ja valib, kas näha ilusana või mitte ja kes valib, mida võib näha ja mida mitte, vaid vastupidi lubab enda jaoks nähtavale tulla sellel, mida on võimalik näha hinnangute vabalt, siis võib nähtu vaatajat üllatada iluga, mida ta mitte kunagi varem pole näinud ja seal, kus ta seda kõige vähem oodata oskaks.
—
Minna armastusse, see on alati üks ainus samm. Jah, see võib näida üüratu, igavikuna kestev, üle laiuva kuristiku, kõige hirmsam samm. Kuid see ainult näib nii. Reaalsuses, see on alati ainult üks samm ja ei ole vahet, kus sa täna oled või mida teed, lülituda armastusse on alati vaid üks samm - otsus, lülitada ennast välja sealt, kus oled ja lülitada ennast sisse seal, kus on sinu armastus.
—
Ära otsi oma armastust väljast, ära otsi teda enda seest. Teda ei ole vaja üldse otsida, sest ta on juba olemas. Sa sünnid armastusena. Sa oled see. Kuid siis lihtsalt unustad ära, et sa oled armastus. Ja ei ole vaja uuesti sündida, et sellest aru saada, et see meenuks, vaid lihtsalt ärgata sellesse teadmisesse, sellesse olemisse, ärgata iseenda armastuse tuuma ja sirutada ennast oma armastuse tuumast laiali oma kehasse, et kogu olemus saaks täidetud oma iseenda armastusest ja jõuaks kohale - ma olen armastus ja olen armastuses.
Comments